Saabusin juba mõnda aega tagasi Izmiri. Linna, kus hakkavad minu edasised õpingud toimuma. Teekonna Kocaelist Izmiri võtsin ette türgi kuti Semihga. Autosõit kestis ~6 tundi. Bussiga oleks olnud aga ~8 tundi. Edaspidi kavatsen kasutada lennuteenuseid, mis võtab kõigest 1 h ning hinnavahet ei tohiks piisava ettebroneerimisega suurt olla.
Olge nüüd valmis - bensiini liiter on ~4 liiri ehk 32 krooni!
Izmiris sain kokku ühe korterikaaslase Jakubiga, tsehhi kutiga, kes on siin juba septembri algusest elanud. Päev hiljem saabus ka teine, Andras Hungarist, koos kolme sõbraga. Kuna Andrase sõbrad pidid varsti lahkuma, ootas neid ees tihe turismigraafik, millest ka mina agaralt osa võtsin.
Koos võeti ette autosõit Izmirist Pamukkalele, mis kestis ~3,5 tundi. Kusjuures sõitsime pigem mööda külavaheteid, millest mõned polnud asfalteeritudki. Leian, et parima aimduse riigist just nii saabki. Peatusime külakeses, kus esmapilgul ringi vaadates nägin vaid mehi. Otseloomulikult olime meie, kui turistid, nende tähelepanu keskpunktis. Ostsime kilo mandariine 2 liiri eest.
Paljud kipuvad arvama, et kaamlid on türgile omased. Tegelikult ei ole paljud türklased oma elus kordagi kaamlit näinud. Pildil olev kaamel on mõeldud turistidele hea nutsu eest sõitmiseks.
Pamukkale oli minu jaoks äärmiselt kaunis ning tore elamus. Sealsete allikate tõttu on mineraalid kogunenud maapinnale. Pidime maksma 20 liiri ehk 160 krooni, mis on tavapärane turisti taks.
Pidime jalatsid ära võtma. Karedal mineraalipinnal käimine vaheldumisi selle mudaga oli suurepärane jalgade hooldus.
Paremal näete Andrast, kes on minu korterikaaslane.
Kui olime roninud üles mineraalmäest, ootas meid ees iidne Rooma varemetes linn. Amfiteatri ülemistel astmetel nautisime päikeseloojangut.
