Elamused - Pamukkale

Saabusin juba mõnda aega tagasi Izmiri. Linna, kus hakkavad minu edasised õpingud toimuma. Teekonna Kocaelist Izmiri võtsin ette türgi kuti Semihga. Autosõit kestis ~6 tundi. Bussiga oleks olnud aga ~8 tundi. Edaspidi kavatsen kasutada lennuteenuseid, mis võtab kõigest 1 h ning hinnavahet ei tohiks piisava ettebroneerimisega suurt olla.

Olge nüüd valmis - bensiini liiter on ~4 liiri ehk 32 krooni!

Izmiris sain kokku ühe korterikaaslase Jakubiga, tsehhi kutiga, kes on siin juba septembri algusest elanud. Päev hiljem saabus ka teine, Andras Hungarist, koos kolme sõbraga. Kuna Andrase sõbrad pidid varsti lahkuma, ootas neid ees tihe turismigraafik, millest ka mina agaralt osa võtsin.

Koos võeti ette autosõit Izmirist Pamukkalele, mis kestis ~3,5 tundi. Kusjuures sõitsime pigem mööda külavaheteid, millest mõned polnud asfalteeritudki. Leian, et parima aimduse riigist just nii saabki. Peatusime külakeses, kus esmapilgul ringi vaadates nägin vaid mehi. Otseloomulikult olime meie, kui turistid, nende tähelepanu keskpunktis. Ostsime kilo mandariine 2 liiri eest.

Paljud kipuvad arvama, et kaamlid on türgile omased. Tegelikult ei ole paljud türklased oma elus kordagi kaamlit näinud. Pildil olev kaamel on mõeldud turistidele hea nutsu eest sõitmiseks.


Pamukkale oli minu jaoks äärmiselt kaunis ning tore elamus. Sealsete allikate tõttu on mineraalid kogunenud maapinnale. Pidime maksma 20 liiri ehk 160 krooni, mis on tavapärane turisti taks.

Pidime jalatsid ära võtma. Karedal mineraalipinnal käimine vaheldumisi selle mudaga oli suurepärane jalgade hooldus.

Paremal näete Andrast, kes on minu korterikaaslane.

Kui olime roninud üles mineraalmäest, ootas meid ees iidne Rooma varemetes linn. Amfiteatri ülemistel astmetel nautisime päikeseloojangut.

Türgi wc ning teised loomad

Kaua oodatud, kuid lõpuks kohal - Türgi WC! Seal on kõik olemas, mida võiksid vajada: avar auk, veekraan ämbriga, paberirull ning hari enda järele puhastamiseks! Mida sa hing veel ihkad! Kuigi hoiatan, avalikes türgi käimlates ei tunnistata tihtipeale paberit. Isegi siis, kui tegemist on tasulise teenusega. Lisaks võib leida ka auke, millele on võimalik vett peale tõmmata!

NB! Tasuline WC maksab üldjuhul 0,75 - 1 liir ehk siis 6 - 8 krooni.

All pildil on Le'Cola! Riiulil kõrvuti Coca Cola'ga ning hind mitmeid kordi odavam. Kaugelt neid teineteisest ei eristaks. Kui Coca Cola'st ei hooli, siis Le'Cola seda kuidagi parandada ei aita.

All pildil võib näha peaagu tühja baklava karpi. Tegu on äärmiselt magusa suhkruse kihilise maiusega. Külastasime Šule ja Bašakiga koos kondiitriäri. Palusin neil küsida leti taga oleva noormehe käest, kas igast baklava sordist oleks võimalik ühte saada. Kutt vastas kelmikalt, et ainult minule! ;)

Maiuseid oodates toodi meile (tasuta) joomiseks Saleb'it. Tegemist on kuuma piimajoogiga, kuhu lisatakse erinevaid maitseaineid (kaneeli, ingverit, kardemoni jne). Hiljem rääkisin tsikid mulle, et nemad üldjuhul sellist erikohtlemist ei saa. Kuna Kocaelis palju välismaalasi ei nähta, siis sain end päris mitmel korral äärmiselt tähtsa ja erilisena tunda. Ega ma ei kurda!

Keelekursuse erasmuslased

Tutvustan teile lõpuks siis enda keelekursuse kaaslasi.


Ülemises reas: Denes (Saksamaa), Ronan (Prantsusmaa), Mannu (Eesti)
Keskmises reas: Daniela, Laura, Natasha (Itaalia), Jana (Slovakkia), Kadi-Liis (Eesti)
Alumine rida: Indre (Leedu), Dilek (Türgi - nädal aega meie õppejõud, ainuke, kes inglise keelt oskas), Nicola (Itaalia)

Istanbul!

"Istanbul çok güzel!", kuuled inimesi kiitmas. Ma ei vaidle sellele vastu. Nii vähe kui ma seal hetkel olnud olen, kõigest kaks päeva, on see unustamatu mulje jätnud. Kuulus Istiklali jalakäiate tänav oli äärmiselt rahvarohke, seda alates lõunast, kuni varajaste hommikutundideni.

Dolmabahce palee

Mannu palmi all

Keset linna sillal püüavad mehed külgkülje vastas kala, mis läheb seejärel lähedal asuvale kalatänavale müüki. Restoranide ning poodide ees seisavad mehed, kutsuvad kõiki sööma ning kaupu ostma. Kui neile korra tähelepanu pöörad või märku annad, et oled potentsiaalne kliend, on nad sinu küljes kui takjad. Äärmisel sihikindlad on nooremad mehed, kes oskavad nii palju inglise keelt, kui, "Hey, biutiful gööls... gööls... gööls, kome in. No good? No good?", samal ajal sul kannul püsides.

Üks arusaamatumaid asju minu jaoks on enda kaalumine tänaval raha eest. Mehed kutsuvad tänaval inimesi ennast kaaluma ning kuni selle hetkeni pildil ei olnud ma kedagi seda tegemas näinud.

Ülemine pilt kolme kutiga on tehtud Sinises mošees. Enne sisenemist pidime ära võtma jalatsid. Samuti peavad käed ning jalad olema kaetud. Seal olid eraldi alad naistele ja meestele palvetamiseks ning turistidele viibimiseks. Muidugi nendest suurim oli meeste palvetamise ala. Kui parasjagu atmosfääri nautisin, tulid minu juurde neli noormeest justkui fotokat ulatades. Esialgu mõtlesin, et soovivad, et neist pilti teeksin. Tuli aga välja, et soovisid hoopis pilti turistiga! Ega ma siis kade olnud...

Üleval pildil võib näha Top Kapi palee väravaid. Seal on elanud erinevad valitsejad koos enda haaremiga. Imetleda võis palju pärleid, kalliskive, kulda ning karda. Seal kehtis ka reegel, kõik mis on kollane ning särab on kuld! Enne sisenemist pidid metallidetektorist läbi käima ning enda koti masinasse asetama, mis selle läbi skaneeris. Pileti hind oli 20 liiri ehk 160 krooni. Palees oli veel eraldi maja harem, kus siis pesitses kunagi ammu ammu lugupeetud haarem. Sisenemiseks pidi maksma veel omakorda 15 liiri. Kui soovisid paleed tutvustavat audioguidi, tuli maksta lisaks kõigele ~2o liiri.

Üleval võib näha haaremi kuninglikku tualetti ning kollased jullad seival on otseloomulikult kullast!

Veetsime Istanbulis ühe öö Stray Cat Hostelis. Selle eest tuli maksta 19 liiri ehk 152 krooni. Kõik oli vinksvonks, peale seiga, et siis ei olnud tervel tänal vett, mis osutus viimaks suhteliselt ebamugavaks. Me ei lasknud end sellest väga segada ning proovisime ära türklastele südamelähedase joogi rakı, mis on ~45% kangusega.

Seejärel seadsime sammud klubisse. Istiklal on kõige populaarsem koht, kuhu ööelu nautima minna. Tegime katusebaaris õlled ning seejärel hakkasime sobivat klubi otsima. Otseloomulikult korjas meid tänavalt üles üks türklane ning juhatas x korrusel asuvasse klubisse, kuhu pidime mööda kitsaid treppe ronima. Ülima kiirusega vabastati meile laud ning kuna meid oli rohkem, kui selle taha mahtunud oleks, hakati laudu ümber korraldama. Türgis on laudade ümberkorraldamine tavaline, seda tehakse isegi veidi uhkemates restoranides. Seejärel ilmus lauale kauss pähklitega, hiljem taldrik puuviljadega ning pidevalt tunti huvi, et kas meil on ehk midagi vaja (erikohtlemine välismaalastele).

Klubis lähemalt ringi vaadates, lugesin kokku 4-5 tüdrukut. Klubi oli aga rahvast täis. Tantsima minnes tundsin, kuidas meeste silmus minu ümber kokku tõmbus. Liibuva pluusi, koomilisveidrate liigutuste ning lollaka irvega püüdsid nad tähelepanu võita ning löögile saada. Sõnad limane mees on minu jaoks saanud vägagi konkreetse tähenduse.

Tegemist oli väga teistsuguse kogemusega ning uuesti tagasi Istanbuli minnes (mis loodetavasti leiab aset märtsis), loodan veel erinevaid klubisid külastada, et asjast täielikult sotti saada.

Piknik ja hullamine lumes!

Käisime koos Erasmuse grupi ja meie koordinaatoritega piknikut pidamas Kartepe mäel. Nemad nimetasid seda barbekü'ks. Poole mäe peal asetses majake, mis kuulub ülikoolile, kus end siis ka sisse seadsime. Pildil poseerib türgi kutt (kelle nime on võimatu meelde jätta), kes on meid siiani Kocaelis kohanemisega aidanud.

Majakeses hakkas pihta tihe sagimine ning muidugi pandi kohe tee hakkama. Abikäsi jätkus kõikjale ning peagi valmis rikkalik lõuna, kuhu kuulus ahjus küpsetatud sibul ja roheline pipar, soojad saiad, hunnikutes toorsalatit, erinevad juustud ja muidugi ka eraldi kausikestes maitseained ning kastmed. Hiljem saime ka sooja saia, mille vahel olid grillitud lihatükid. Ega koka ning muud suhkrujoogidki puudunud.

Mis iseloomustab türgi kööki - birçok ekmek (palju saia), peynir (juustu), yoğurt (jogurtit) ja maitseaineid. Soola kasutatakse väge vähe või üldse mitte. Hapukoort, kohupiima jm sellelaadseid siin ei eksisteeri. Nende asemel on igal kujul, igas asendis, ning iga firma poolt jogurtit! Kahjuks ei ole suutnud tuvastada nendel maitsevahet.

Liha süüakse siin jõudsalt, kuid seda pigem köfte (lihapallide) ning erinevate kebabide näol. Tänavapildis on KÖFTE kõige sagedamini esinev sõna. Lisaks on söögikohad üksteise külje all kinni! Üks ei jõua lõppedagi kui teine algab. Vali mida hing ihaldab!

Natukene ka hindadest. Keskmine kiirtoit, milleks on tihtipeale liha saia vahel, maksab ~4-5 liiri (32 - 40 krooni). Keskmises restos/söögikohas saab supi 2-3 liiri eest. Mantı (väikesed pelmeenid - võib lugada suuremat sorti praeks) läks maksma 6 liiri. Uhkes restoranis tellisin 15 liiri (120 krooni) eest kuningliku roa beyti (veise või lamba lihatükid lavaši rulli keeratud), mis toodi kohale kahe šarmantse mehe saatel Ottomani stiilis kuldse kupli all, asetati mulle nina alla ning eemaldati kaas uhke ja enesekindla kaarega. Laual oleva roa peale valati soovi korral ka sulavõid. Maitse kirjeldamiseks ei jätku mul otseloomulikult sõnu.

Kõhud täis, hakkasime autoga mööda mäekülge käänutades üles ronima. Jõudsime suusabaasi, kust võis leida rikkalikult lund! Sõitsin esmakordselt elus ka nende ägedate asjadega, mida suusatajad kasutavad mäe otsa minemiseks.

Kui olime kevadriietes korralikult läbikülmunud, pidasime pikniku! Jõime õlut (Efes) ning sõime krõpse ja pähkleid. Natukene siis ka õllest. Efesil on alko sisaldus ~4 lähedal. Maitse poolest on lahja ning nimetaksin seda pigem naiste õlleks. Teine äärmiselt populaarne õlu on Tuborg, kuid sellega hetkel veel lähedased kokkupuuted puuduvad. Poes on o,5 l purk ~3 liiri (24 krooni), baarides saab selle aga kuuega.

Müügil olen näinud palju õlut, veini ning kangemat kraami - rakı (türklaste traditsiooniline rüübe), viina, ginni, tequilat jm. Veidike kvaliteetsem rakı 0,5 pudel läks meile maksma üle 30 liiri. Sinnakanti kange alko hind kajuks ka jääb.

Aga mis siis muud ikka, kui: "Şerefe!"

Käitumine liikluses ja bussis

Linnas liiklemine on metsik. Zebrad ei tähenda kellelegi midagi. Mitte ükski auto ei jää seisma, et inimesi üle tee lasta ning seetõttu ei kasutata ka ülekäiguradasid. Neid võib pidada pelgalt teede kaunistusteks. Kui mõelda nüüd valgusfooridele, siis need õigustavad enda sellega, et rohelise tulega on võimalik elusalt üle tee pääseda, kuid need on inimestele siiski pigem mugavus. Punane tuli ei tähenda jalakäijatele midagi. Inimesed ületavad sõiduteid ajal ning kohas kust parasjagu tahavad/saavad.

Trikk on selles, et tuleb õppida arvestama autode kiirusega - kas see sõidab piisavalt aeglaselt, et üle tee jõuaksid. Tee keskel seismajäämine ning autode järele ootamine on inimestele igati loomulik. Seda lugedes võib ehk mõelda, et "metsikud" jalakäiad on uljad noored, kuid ei - nii kobedad kui ka põdurad vanad, emad, isad lastega, lastekärudega, koolieelikud, kooliealised. Lisaks sellele, et olen türklaste jaoks blond, tõusen veel enam rahva seast esile, kui jalakäijatele on tuli punane, autosid parasjagu ei ole (st. et napilt võiksin üle tee pääseda) ja ootan, millal roheline mehike lubab mul teed ületada. Seega võib liikluses kuulda palju signaalitamist. Lisaks ei põle autodel päeval tuled ning nii palju kui näinud ja kogenud olen, ei kasutata üldjuhul ka turvavöid.


Sõidan bussiga kooli ja koju ~25 min. Kui tahad bussi peale saada, pead lehvitama. Mõndades kohtades leidub ka postikesi, mille juures seistes ei ole vajadust entusiastlikult kekselda. Bussis, mille marsruudiks on kesklinn-ülikool võib kohata palju tudengeid ning vanureid. Viimased on huvitatud pigem ülikooli juures asuvast haiglast. Bussid on alati rahvast täis. Istuma olen selle aja jooksul kaks korda saanud ning üks kord nendest sellepärast, et väga unine noormees mulle koha loovutas.

Koolist tulles on bussi peale kaks järjekorda. Ühes seisavad inimesed, kes tahavad saada istumiskohta, nendel on eesõigus bussi siseneda. Teises aga inimesed, kellel pole püstiseismise vastu midagi (nende hulgas olen siis mina). Bussid käivad väga tihti ~5 minuti tagant. Kooli parklas on aga busside järjekord ehk kui üks buss on inimesi täis "laetud", sõidab järgmine ette.

Õpilastele on bussipilet 1 liir ehk 8 krooni. Bussi sisenedes antakse raha juhi kätte. Kui sõiduk on aga paksult rahvast täis, lastakse sisse ainult tagumisest ukseks. Inimesed ulatavad raha käest kätte ette bussijuhile ning tema saadab vahetusraha tagasi. Nägin ühes suunas rändamas 10 liirist (80 krooni) ning vastu tuli 9 liiri.

Hereke Silk Fabric and Carpet Factory Museum

Täna külastasime taaskord Hereke küla ning läksime vaibamuuseumisse ning -vabrikusse, kus siiani valmistatakse kuulsaid Hereke käsitöö vaipu. Kahjuks ei lubatud pilti teha muuseumi osas, kus olid väärtuslikud, ajaloolised, kaunid ning jalustrabavalt detailsed vaibad, vaid ainult selleks mõeldud spetsiaalses alas, kus kirjeldati puuvilla ja siidi valmistamist.

"Hereke Carpet" oli esimene Türgi bränd, mis sai maailmakuulsaks. Ottomani perioodil olid Hereke kangad ja vaibad privileeg, mida võis kohata ainult paleedes. Istanbulis oleva Dolmabahçe palee seinu katavad Herekes valmistatud siidkangad.

Üleval pildil võib näha purkides värve, mida kasutatakse puuvilla värvimiseks, alumisel riiulil erinevaid materjale puuvilla valmistamiseks.

Piltidel võib näha ka siidiusside kookoneid ehk toorest siidi. Ühest kookonist saab 1000 meetrit siidi! Veidikene ehk ka hindadest. Siidivaip ~4,5x3 m maksab ~100 000 türgi liiri ehk ~800 000 krooni ning ühel inimesel võtaks selle tegemine ligi 5 aastat aega. Sama suurusega puuvillast vaip maksab ~10 000 liiri ning võtaks ühel inimesel umbes 1,5 aastat aega.

Terve ekskursiooni ajal olid meil sabas kaks turvat, kes olukorda jälgisid. Samuti kuulsime muuseumis pidevat rütmilist kopsimist, mis pidavat tulema käsitöötoast, kus parasjagu vaipu valmistati. Vabrikus töötas Ottomani perioodil ligi 300 inimest, nüüd aga 60. Kahjuks ei lubatud meid nende töötamist vaatama minna, kuid see eest võis muuseumis sellest igas asendis pilte näha.