Piknik ja hullamine lumes!

Käisime koos Erasmuse grupi ja meie koordinaatoritega piknikut pidamas Kartepe mäel. Nemad nimetasid seda barbekü'ks. Poole mäe peal asetses majake, mis kuulub ülikoolile, kus end siis ka sisse seadsime. Pildil poseerib türgi kutt (kelle nime on võimatu meelde jätta), kes on meid siiani Kocaelis kohanemisega aidanud.

Majakeses hakkas pihta tihe sagimine ning muidugi pandi kohe tee hakkama. Abikäsi jätkus kõikjale ning peagi valmis rikkalik lõuna, kuhu kuulus ahjus küpsetatud sibul ja roheline pipar, soojad saiad, hunnikutes toorsalatit, erinevad juustud ja muidugi ka eraldi kausikestes maitseained ning kastmed. Hiljem saime ka sooja saia, mille vahel olid grillitud lihatükid. Ega koka ning muud suhkrujoogidki puudunud.

Mis iseloomustab türgi kööki - birçok ekmek (palju saia), peynir (juustu), yoğurt (jogurtit) ja maitseaineid. Soola kasutatakse väge vähe või üldse mitte. Hapukoort, kohupiima jm sellelaadseid siin ei eksisteeri. Nende asemel on igal kujul, igas asendis, ning iga firma poolt jogurtit! Kahjuks ei ole suutnud tuvastada nendel maitsevahet.

Liha süüakse siin jõudsalt, kuid seda pigem köfte (lihapallide) ning erinevate kebabide näol. Tänavapildis on KÖFTE kõige sagedamini esinev sõna. Lisaks on söögikohad üksteise külje all kinni! Üks ei jõua lõppedagi kui teine algab. Vali mida hing ihaldab!

Natukene ka hindadest. Keskmine kiirtoit, milleks on tihtipeale liha saia vahel, maksab ~4-5 liiri (32 - 40 krooni). Keskmises restos/söögikohas saab supi 2-3 liiri eest. Mantı (väikesed pelmeenid - võib lugada suuremat sorti praeks) läks maksma 6 liiri. Uhkes restoranis tellisin 15 liiri (120 krooni) eest kuningliku roa beyti (veise või lamba lihatükid lavaši rulli keeratud), mis toodi kohale kahe šarmantse mehe saatel Ottomani stiilis kuldse kupli all, asetati mulle nina alla ning eemaldati kaas uhke ja enesekindla kaarega. Laual oleva roa peale valati soovi korral ka sulavõid. Maitse kirjeldamiseks ei jätku mul otseloomulikult sõnu.

Kõhud täis, hakkasime autoga mööda mäekülge käänutades üles ronima. Jõudsime suusabaasi, kust võis leida rikkalikult lund! Sõitsin esmakordselt elus ka nende ägedate asjadega, mida suusatajad kasutavad mäe otsa minemiseks.

Kui olime kevadriietes korralikult läbikülmunud, pidasime pikniku! Jõime õlut (Efes) ning sõime krõpse ja pähkleid. Natukene siis ka õllest. Efesil on alko sisaldus ~4 lähedal. Maitse poolest on lahja ning nimetaksin seda pigem naiste õlleks. Teine äärmiselt populaarne õlu on Tuborg, kuid sellega hetkel veel lähedased kokkupuuted puuduvad. Poes on o,5 l purk ~3 liiri (24 krooni), baarides saab selle aga kuuega.

Müügil olen näinud palju õlut, veini ning kangemat kraami - rakı (türklaste traditsiooniline rüübe), viina, ginni, tequilat jm. Veidike kvaliteetsem rakı 0,5 pudel läks meile maksma üle 30 liiri. Sinnakanti kange alko hind kajuks ka jääb.

Aga mis siis muud ikka, kui: "Şerefe!"