Tuesday, January 11, 2011

Einestamas Izmit's - Hasıraltı

Eile peale kooli läksime Ronani (Prantsusmaa), Denes (Saksamaa) ja Indrega (Leedu) uhkemasse söögikohta Hasıraltı. Nimelt esimene söögikoht, kus olen nuga näinud. Meid juhatati lauda, ulatati menüüd. Denes otsis kohe taskust välja sõnaraamatu, et asjast natukene sotti saada. Kuna olin seal tüdrukutega (Šule ja Bašak) korra käinud, sain enda suurepäraste türgikeele oskustega hiilata.

Tavuk - kana
Tabak - taldrik
Et - liha
Mantı - väikesed pelmeenid

Sellega mu oskused kahjuks piirdusid. Kui teenindaja (otseloomulikult meesterahvas) oli juba mitmendat korda meie soove küsimas käinud, ilmus välja noormees, kes oli valmis meile agaralt tõlkima. Ta tutvustas end viisakalt ning esialgu mõtlesin, et söögikohal on isegi tõlk olemas. Hiljem tuli välja, et tegu oli külastajaga nagu meiegi.

Kuna soovisin traditsioonilist türgi rooga ja sellele otsest tõlget inglise keeles ei olnud, pakuti mulle võimalust kööki seda vaatama minna. Otseloomulikult ma läksin! Vaatepilt, mis mulle avanes, oli jalustrabav. Ma oleks sattunud just kui kodukööki, kus kaks "vanaema" ning tütarlaps vaaritad, peas kirjud rätikud, mis kurgumulgu alt kinni seotus. Keset kööki madala laua ääres istus "vanaema" ning tegi mantı'd. Ta krapsas aga püsti, kui paluti mulle demonstratsioon teha ning läks ühe laua äärde tainast rullima. Samal ajal usinasti seletades (türgi keeles muidugi) mida ta teeb.

Inimesed olid kõik väga sõbralikud. Eile sealt erasmuslastega mööda jalutades tervitas omanik/teenindaja meid valjuhäälselt ja lehvitades. Šule ja Bašak aga rääkisid, et selline kohtlemine kehtib tavaliselt ainult välismaalastele, kuna oleme nende jaoks haruldased Arvan, et tänu sellele jäämegi neile kergesti meelde. Sinna ma lähen kindlasti veel tagasi! :)


No comments:

Post a Comment