Istanbul!

"Istanbul çok güzel!", kuuled inimesi kiitmas. Ma ei vaidle sellele vastu. Nii vähe kui ma seal hetkel olnud olen, kõigest kaks päeva, on see unustamatu mulje jätnud. Kuulus Istiklali jalakäiate tänav oli äärmiselt rahvarohke, seda alates lõunast, kuni varajaste hommikutundideni.

Dolmabahce palee

Mannu palmi all

Keset linna sillal püüavad mehed külgkülje vastas kala, mis läheb seejärel lähedal asuvale kalatänavale müüki. Restoranide ning poodide ees seisavad mehed, kutsuvad kõiki sööma ning kaupu ostma. Kui neile korra tähelepanu pöörad või märku annad, et oled potentsiaalne kliend, on nad sinu küljes kui takjad. Äärmisel sihikindlad on nooremad mehed, kes oskavad nii palju inglise keelt, kui, "Hey, biutiful gööls... gööls... gööls, kome in. No good? No good?", samal ajal sul kannul püsides.

Üks arusaamatumaid asju minu jaoks on enda kaalumine tänaval raha eest. Mehed kutsuvad tänaval inimesi ennast kaaluma ning kuni selle hetkeni pildil ei olnud ma kedagi seda tegemas näinud.

Ülemine pilt kolme kutiga on tehtud Sinises mošees. Enne sisenemist pidime ära võtma jalatsid. Samuti peavad käed ning jalad olema kaetud. Seal olid eraldi alad naistele ja meestele palvetamiseks ning turistidele viibimiseks. Muidugi nendest suurim oli meeste palvetamise ala. Kui parasjagu atmosfääri nautisin, tulid minu juurde neli noormeest justkui fotokat ulatades. Esialgu mõtlesin, et soovivad, et neist pilti teeksin. Tuli aga välja, et soovisid hoopis pilti turistiga! Ega ma siis kade olnud...

Üleval pildil võib näha Top Kapi palee väravaid. Seal on elanud erinevad valitsejad koos enda haaremiga. Imetleda võis palju pärleid, kalliskive, kulda ning karda. Seal kehtis ka reegel, kõik mis on kollane ning särab on kuld! Enne sisenemist pidid metallidetektorist läbi käima ning enda koti masinasse asetama, mis selle läbi skaneeris. Pileti hind oli 20 liiri ehk 160 krooni. Palees oli veel eraldi maja harem, kus siis pesitses kunagi ammu ammu lugupeetud haarem. Sisenemiseks pidi maksma veel omakorda 15 liiri. Kui soovisid paleed tutvustavat audioguidi, tuli maksta lisaks kõigele ~2o liiri.

Üleval võib näha haaremi kuninglikku tualetti ning kollased jullad seival on otseloomulikult kullast!

Veetsime Istanbulis ühe öö Stray Cat Hostelis. Selle eest tuli maksta 19 liiri ehk 152 krooni. Kõik oli vinksvonks, peale seiga, et siis ei olnud tervel tänal vett, mis osutus viimaks suhteliselt ebamugavaks. Me ei lasknud end sellest väga segada ning proovisime ära türklastele südamelähedase joogi rakı, mis on ~45% kangusega.

Seejärel seadsime sammud klubisse. Istiklal on kõige populaarsem koht, kuhu ööelu nautima minna. Tegime katusebaaris õlled ning seejärel hakkasime sobivat klubi otsima. Otseloomulikult korjas meid tänavalt üles üks türklane ning juhatas x korrusel asuvasse klubisse, kuhu pidime mööda kitsaid treppe ronima. Ülima kiirusega vabastati meile laud ning kuna meid oli rohkem, kui selle taha mahtunud oleks, hakati laudu ümber korraldama. Türgis on laudade ümberkorraldamine tavaline, seda tehakse isegi veidi uhkemates restoranides. Seejärel ilmus lauale kauss pähklitega, hiljem taldrik puuviljadega ning pidevalt tunti huvi, et kas meil on ehk midagi vaja (erikohtlemine välismaalastele).

Klubis lähemalt ringi vaadates, lugesin kokku 4-5 tüdrukut. Klubi oli aga rahvast täis. Tantsima minnes tundsin, kuidas meeste silmus minu ümber kokku tõmbus. Liibuva pluusi, koomilisveidrate liigutuste ning lollaka irvega püüdsid nad tähelepanu võita ning löögile saada. Sõnad limane mees on minu jaoks saanud vägagi konkreetse tähenduse.

Tegemist oli väga teistsuguse kogemusega ning uuesti tagasi Istanbuli minnes (mis loodetavasti leiab aset märtsis), loodan veel erinevaid klubisid külastada, et asjast täielikult sotti saada.